Valimiskolleegium: kas sellel on tulevikuvõimalusi?

Ameerika presidendivalimised toimuvad iga nelja aasta tagant. Probleemid, mis avalikkusel seoses valimiskoguga on, seisavad palju enama eest – see võib mõjutada valimisaktiivsust, valijate usaldust valitsuse vastu ja valijate usku oma riigi tulevikku. 

Ameerika on sajandeid kasutanud valimissüsteemi presidendi valimisel, miks siis viimasel ajal selle tuttava süsteemi vastu nii palju kära on? Donald Trump on juba kindlustanud presidendi ametiaja järgmiseks neljaks aastaks, ometi on teda valinud süsteemile ja ka teistele presidendikandidaatidele varem väljakutseid tekitanud ootamatu kära. Miks räägivad Ameerika valijad lõputult selle poolt kasutatavast valimiskolledžist vabanemisest ja kas see trots suudab tulevaste valimiste jaoks muutusi ellu viia?

Järgmised presidendivalimised toimuvad alles novembris 2020. See on suhteliselt pikk aeg kodanikele ja poliitikutele, kes võitlevad valimiskogu tühistamise eest. Asjaomaste valijate pingutused ja edusammud selle poliitika vastu mässamiseks algavad nüüd ning need mõjutavad poliitilist maailma kuni järgmiste valimisteni 2020. aastal ja pärast seda.

Kuidas valimiskolleegium töötab

Valimiskogus määratakse igale osariigile oma oma valijate häälte arv, mille määrab osariigi rahvaarv. Sellega on väikestel osariikidel, näiteks Hawaiil 4 valijahäälega, oluliselt vähem hääli kui tohutu rahvaarvuga osariikidel, näiteks Californias, kus on 55 häält.

Enne hääletamist valib iga erakond valijad või valimiste esindajad. Kui valijad jõuavad valimisjaoskonda, valivad nad kandidaadi, kelle poolt nad soovivad, et valijad nende osariigi nimel hääletaksid.

Ainuüksi selle süsteemi keerukusest piisab, et heidutada valijaid seda tulihingeliselt toetamast. Sellest on raske aru saada ja paljude jaoks on valijatel veelgi raskem leppida sellega, et nemad ei hääleta otseselt oma kandidaate. 

Rõhumise tunded

Kui murusildid ja telerist kuuldu julgustavad kodanikke hääletama, on need valijad tingitud uskuma, et nende väärtused on olulised ja küsitlused vajavad kandidaadi kohta otsuse tegemiseks nende arvamust. Valides, keda nad toetavad, loodavad valijad, et nimetatud kandidaat suudab täita nende poliitilisi soove ja aidata nende tulevikulootustel ellu viia. 

Kui valimiskogu tunnistab võitjaks kandidaati, kes ei saanud rahvahäälte enamust, tunnevad valijad, et nende hääled on kehtetud ja peavad valimiskogu presidendi valimisel ebasoovitavaks viisiks. Valijad kalduvad arvama, et valimiskogu sisemised mehhanismid määravad presidendi, mitte hõivatud valijate endi populaarsed arvamused.

2016. aasta novembri presidendivalimiste vastuoluline tulemus peegeldab seda mustrit. Vaatamata sellele, et Donald Trump sai 631,000 XNUMX häält vähem kui Clinton, õnnestus tal endale presidendikoht kindlustada, kuna ta sai enamuse valijate häältest. 

Varasemad esinemised

2016. aasta november ei olnud esimesed Ameerika valimised, kus valitud president ei kogunud enamust nii valijate kui ka rahva häältest. 1800. aastatel juhtus seda kolm korda, kuid hiljuti, 2000. aasta novembris olid ka vaidlused valimised, kui George W. Bush kindlustas valimised rohkemate valijate häältega, kuid tema vastane Al Gore võitis rahvahääletuse.

Paljude valijate jaoks olid 2016. aasta novembri valimised korduv ajalugu, sest ei olnud võetud meetmeid, et takistada Bush-Gore'i valimistel juhtunu kordumist. Paljud hakkasid tundma, et neil pole õigust hääletada, ja kahtlesid, kas nende häältel on presidendivalimise otsusele kaasaaitamisel märkimisväärne mõju. Selle asemel ärgitas see tulemus avalikkust kaaluma uut strateegiat tulevaste presidentide valimiseks. 

Paljud ameeriklased soovivad nüüd teha püsivamaid muudatusi selles, kuidas riik presidendiks hääletab, vähendades tõenäosust, et see kordub tulevikus. Kuigi ühtegi muudatust pole õnnestunud vastu võtta ega praktiseerida, näitavad valijad järjekindlust muutuste taotlemisel enne järgmisi presidendivalimisi 2020. aastal.

Väljakutsed süsteemile

Valimiskogu on olnud mängus alates põhiseaduse konventsioonist. Kuna süsteem loodi põhiseaduse muudatusega, oleks valimiskogu muutmiseks või kaotamiseks vaja vastu võtta veel üks muudatus. Muudatuse vastuvõtmine, muutmine või tühistamine võib olla tüütu protsess, kuna see sõltub presidendi ja Kongressi koostööst.

Kongressi liikmed on juba püüdnud hääletussüsteemi muutmist juhtida. Esindaja Steve Cohen (D-TN) kutsus üles, et rahvahääletus on tugevam viis tagada, et üksikisikutele on tagatud individuaalsed hääled nende esindamiseks. "Valimiskolleegium on vananenud süsteem, mis loodi selleks, et takistada kodanikel otse meie riigi presidenti valida, kuid see arusaam on vastuolus meie arusaamaga demokraatiast.".

Senaator Barbara Boxer (D-CA) on isegi välja pakkunud seadusandluse, et võidelda rahvahääletuse eest, et määrata kindlaks valimistulemused valimiskolleegiumi üle, märkides, et "See on ainuke amet maal, kus saab rohkem hääli ja ikkagi presidendiametist ilma jääda. Valimiskogu on aegunud, ebademokraatlik süsteem, mis ei peegelda meie kaasaegset ühiskonda ja vajab viivitamatut muutmist."

Valijad tunnevad samamoodi. Gallup.com-i küsitlus näitab, kuidas 6 ameeriklast 10-st eelistaksid rahva häält valijameeste kolleegiumile. See 2013. aastal läbi viidud uuring registreerib avaliku arvamuse vaid aasta pärast 2012. aasta presidendivalimisi. 

Nii poliitikud kui ka valijad kiibuvad vahetult pärast valimisi ja avaldavad seejärel oma arvamuse avalikkusele.

Mõned on isegi Interneti poole pöördunud, et toetada, luues veebipõhiseid petitsioone, mida levitatakse inimeselt inimesele ja millel on üksikisiku toetust tähistav elektrooniline allkiri. Praegu on saidil MoveOn.org peaaegu 550,000 XNUMX allkirjaga petitsioonid, milles petitsiooni autor Michael Baer väidab, et selle eesmärk on  "muuta põhiseadust, et kaotada valimiskogu. Korraldada presidendivalimised rahvahääletuse alusel”. Veebisaidil DailyKos.com on veel üks petitsioon, kus ligi 800,000 XNUMX inimest toetab rahvahääletust, mis on määravaks teguriks.

Võimalikud mõjud 

Kuigi mõned arvavad, et valimiskogu õõnestab rahvahääletuse tugevust, on selles süsteemis ka muid puudujääke, mis soodustavad selle ebapopulaarsust. 

Need olid esimesed valimised, kus täitsin hääletamiseks vanusepiirangu. Olin alati teadnud, mis on valimiskolleegium, kuid kuna ma polnud kunagi varem hääletanud, ei pidanud ma veel tugevalt selle poolt või vastu tundma. 

Hääletasin hilisõhtul, ainuke kord, kui enamik teisi hõivatud tudengeid sai ka valimas käia. Kuulsin pealt, kuidas mõned mu eakaaslased minu selja taga järjekorras ütlesid, et nad tundsid, et nende häältel pole sel hetkel tähtsust. Kuna meie New Yorgi osariik hääletab traditsiooniliselt demokraatide kandidaadi poolt, kurtsid mu eakaaslased, et ennustasid, et meie viimase hetke hääli on minimaalne. Nad virisesid, et enamus New Yorgi häältest on praeguseks antud ja kuna valijameeste kolleegium piirab iga osariiki oma etteantud valijate häälte arvuga, siis oli juba hilja õhtul, et meie hääled saaksid tulemust mõjutada või ümber pöörata.

New Yorgi valimisjaoskonnad oleksid sel hetkel veel avatud veel pool tundi, kuid see on tõsi – valijameeste kogu annab valijatele ülempiiri – kui piisavalt hääli on antud, on osariik otsustanud, kelle poolt tema valijad hääletavad, ja ülejäänud osa. tulevad hääled on suhteliselt tühised. Küsitlused on aga aktiivsed kuni eelnevalt kindlaksmääratud ajani, sageli kella 9ni, mis tähendab, et inimesed võivad hääletamist jätkata olenemata sellest, kas riik on juba otsustanud, millist kandidaati tema valijad toetavad või mitte.

Kui see muster mõjutab väikeseid kolledžiõpilaste rühmi, mõjutab see kindlasti ka suuremaid rühmi – linnu, linnu ja osariike, mis on täis valijatega, kes tunnevad samamoodi. Kui inimesed saavad teada, et nende hääli võidakse presidendivalimisotsuse tegemisel minimaalselt arvesse võtta, arvatakse, et nende hääled on tühised, ja nad ei julge tulevastel valimistel hääletada.